Tõde vähist

Aasta 2003 maikuus märkasin peeglisse vaadates rinnal kühmu. Juba paar aastat olin tulutult otsinud väsimuse põhjust ning ainsaks tulemuseks olid arsti sõnad, et midagi on korrast ära, ja kui teada saan mis, siis tuleb kohe tegutseda.

Seal see siis nüüd oligi. Käisin mammoloogia kabinetis kontrollis ja kahtlus sai kinnituse. Hiiu haiglasse diagnoosi täpsustamisele kohe ei pääsenud, kuid sai sealgi käidud ning operatsioon augustikuusse määratud. Nii hiliseks seepärast, et otsustasin üritada ise haigusest lahti saada ja juulis oli ees ka veedade retsiteerimise ja Shankara teksti koolitus päikselise Horvaatias, kuhu soovisin kindlasti minna.

Arstilt sain vähi vähendamiseks tamoksifeeni tabletid. Ravimiinfot lugedes sain teada, et see küll vähendab olemasolevat kasvajat, kuid võib tekitada vähki teises rinnas. Tabletid leidsid tee prügikasti.

Diagnoosi ajaks olin üsna ülekaaluline, maist augustini kaotasin ehmatusest pea viisteist kilo. Ja mul oli nii häbi endale selle haiguse tekitamise eest, et läks tükk aega enne, kui söandasin sellest sõpradele rääkida. 13 aastat mediteerinud, enda arvates õigesti toitunud ja nüüd see. Kui asjast kolleegile rääkisin, leidis ta, et peaksin kohe dr. Igor Vetroviga ühendust võtma ja ehk saab operatsioonist pääseda. Arvasime, et mediteerin ja puhkan rohkem ning vast läheb ise ära. Tegelikult olin ju niigi iga päev kaks korda üle tunni mediteerinud, samas sõin palju küpsetisi ja ei möödunud päevagi ilma magusata. Sisuliselt toitsin vähki.

Vestlus dr. Vetroviga, kes arstina ei rahuldunud tavameditsiini teadmistega ja täiendas end hiina, tiibeti ja india meditsiini alal, ei osutunud nii lohutavaks nagu olin lootnud. Tuli minna operatsioonile ja alles siis tema juurde.

Aga enne seda käisin autoga Horvaatias. Kui parajasti ise roolis ei olnud, hoidsin rinnal eetriga niisutatud lappi. Lugesin, et eeter on looduslik vähirakkkude tapja. Kummaline on, et tundlikkus oli nii kõrge, et tundsin teravat kõrvetust, kui mõni vähirakk pesast välja tuli ja siirdeid proovis moodustada. Eriti oli seda tunda Horvaatia päikese käes. Siis kiiruga tuppa ja eetrilapp peale. Senini ei mõista, kuidas oli võimalik seda vähiraku liikumist tunda, aga oli. Eetrit kasutasin praktiliselt kuni lõikuseni. Kas ja kuidas see aitas, ei tea, sest enne operatsiooni seisundit ei kontrollitud.

Operatsioon oli augustis ja septembris istusin juba Peterburis dr. Igor Vetrovi kabinetis. Arst võttis pulssi, vaatas keelt, silmi, kõrvu. Võttis siis põhjaliku toiduainete nimistu ja hakkas joonima. Alustas punase värviga – toiduained, mida kohe kindlasti süüa ei tohi, pruunid, mida vahel harva võib ja rohelised, mille söömine tuleb kasuks.  Nimistu oli aukartustäratav ja üsna punane. Küsisin, mis saab, kui ma seda ei järgi. Vastus oli lakooniline ja paika panev: “Siis surete.” Toidulisandeid, mida võtta, oli 12 ringis. Ja võtta tuli neid kellajaliselt, vastavalt kuufaasile, millal rohkem, millal vähem ja millal üldse mitte. Olid tilgad, mille võtmist tuli alustada kuuloomise teisest päevast 1 tilk ja kasvatada tilga kaupa täiskuuni ja siis tilga kaupa kuuloomiseni vähendades. Esimesed kuud oli üsna keeruline seda kõike jälgida. Tegin graafiku ja ajasin sõrmega jälge.

Rääkimatagi on selge, et toitumisega oli algul üsna keeruline, tundus, et mitte midagi süüa ei tohi. Keelatu oli kõik, kus vähegi suhkrut, piima, kartulit, nisu, rukist, kaera. Teraviljadest olid lubatud vaid tatar ja hirss. Toit tuli soovimatute lisandite vältimiseks valmistada endal. Piirangud käisid ka maitseainete kohta. Selline range protsess kestis viis aastat. Seejärel läks pisut lõdvemaks. Isegi banaan oli väikeses koguses lubatud. Aga mitte kunagi suhkrut, nisu ega punast liha.

Kooke ja pitsat valmistan tänaseni kookose, tatra ja kaerajahuga. Piimatooteid ei tarbi üldse. Magustamiseks kasutan suhkrulehte ehk steeviat ja mett. Esimese steevia tõin siirupina 2004. aastal Krimmist, jätkus mitmeks aastaks. Hiljem leidsin internetist 95% pulbri, nüüd ei ole sellist enam aastaid näinud ja kasvatan suhkrulehte ise.

Kas oleks saanud teisiti? Ilmselt mitte.

Mind dr. Vetrovi juurde suunanud kolleegi tütar haigestus mõni aasta hiljem samasse vähki. Mõistagi järgnes lõikus ja dr. Vetrovi soovitused. Toidulisandite võtmisega sai ta joonele, toitumisega mitte. Teda enam ei ole.

Pärast lõikust tegin endale põhjalikult selgeks, mis on vähk, mida veel saaksin enda heaks teha. B17 e laetrilist tol ajal veel eriti ei räägitud. Aprikooside hooajal Krimmis sõin nende mõrudaid seemneid.

Lugesin Otto Warburgist ja osooniravist. Õnneks oli tol ajal Tallinnas dr.Leo Tamme osoonravi kabinet. Kui hakkasin osoonisüste saama, langesid markerid kolinal. Kuigi arst pidevalt rõhutas, et markerid ei näita midagi, ütles ta sellise languse peale, et jätkaksin samas vaimus. Enne kurjustati, et keemia- ja kiiritusravist loobusin. Osooniga rikastatud veega tehti ka soolestiku puhastust.

Toidulaual oli põhiliselt mahedalt kasvatatud rooma salat, vahel ka spinat, talvel palju peeti.

Hapnikuga rikastatud õhu hingamiseks leidsin maal tegevust ja kuna internetis kirjutati kanepi kasulikkusest, siis kasvatasin seadusega lubatud nn tööstuslikku kanepit. Korjasin lehti ja keetsin teed. Kanepipõllul oli fantastiliselt tugev nauditav hapniku lõhn. Kasvatasin kanepit mitu aastat kuni kehal sai sellest küllalt. Nüüd on mul väga tugev kanepi allergia. Ilmselt pingutasin üle.

Minu jaoks tähendab vähk, et märk on küljes kogu eluks: tuleb end pidevalt jälgida, õigesti toituda ja liikuda.

Paar aastat tagasi, kui tavameditsiin ei suutnud leida minu põlveõndla valu põhjust, avastasin enda jaoks austraallase Tom Boweni loodud tehnika, mida Boweni tehnikaks ehk homöopaatiliseks massaažiks nimetatakse. See tehnika aitab kehal joonel püsida: tasakaalustab sidekirme kaudu kogu keha, aitab neerudest ja maksast mürkaineid ja sealhulgas ka keemiaravi jääke välja viia, leevendab valu. Boweni tehnikat kasutatakse täiendmeditsiinina ka mõnedes Austria ja Ühendkuningriigi haiglates, kuna see vähendab valu ja kiirendab tervenemist.

Aga see on juba teine lugu. Tervena püsimise lugu.

Teel tagasi tervise juurde lugesin ja uurisin palju. Leidsin internetist hulga erinevaid võimalusi keha toetamiseks ja tervendamiseks.

Jon Barron, Imearstide õpetuste autor, kirjutab, et kui on tegemist vähiga, tuleb teha kõike korraga: toituda õigesti, viia mürkaineid välja, võtta erinevaid toidulisandeid ja ensüüme jne. Ty Bollinger kirjutab oma raamatus paljudest võimalustest, mida me saame teha vähi ennetamiseks ja raviks. Vähk ei ole surmaotsus!